Kaido Ole
Kaido Ole (1963), elab ja töötab Tallinnas. Ta on õppinud Eesti Kunstiakadeemias disaini ja maali (1982—1992) ning töötanud EKAs joonistamise ja maali õppejõuna ning maaliosakonna professorina (2003—2010).
Alates 2010. aastast vabakutseline kunstnik, näitustel esinenud alates 1989. aastast. 2003 esindas Eestit Veneetsia 50. kunstibiennaalil John Smithi nime all koos Marko Mäetammega. Kaido Ole loomingu keskmes on kontseptuaalne maal. Hoolimata sellest, et suuremõõtmelised maalid on peensusteni läbikalkuleeritud ja näivad lausa masinlikud, huvitab teda maal kui käsitöö ja maalimise käigus tekkivad vead. Ole teatraalsed ja vastuolulised süžeed ühendavad alati erinevatest maalistiilidest pärit võtteid geomeetrilisest abstraktsionismist popkunsti ja uusrealismini.
Otsese päevapoliitika asemel räägivad Ole maalid inimeste või kunstniku ja tema loomingu vahelistest võimusuhetest üldisemalt, kuid alati on need jõupositsioonid mitmeti tõlgendatavad, absurdsed ja humoorikadki. Konfliktisüžeede läbimängimiseks kasutab ta erinevaid karaktereid, iseenda figuuri ja koomiksiliku mullpea-mehikese kõrval alates 2012 ka erinevad sürrealistlikke assamblaaž-olendeid.
Kaido Ole on Eesti Kunstnike Liidu liige. Pälvinud muu hulgas Kristjan Raua (1998), Konrad Mäe (2012), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (1999 ja 2005), samuti Valgetähe III klassi teenetemärgi (2014). Ole töid on Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi, Toruni Kaasaegse Kunsti Keskuse, Euroopa Parlamendi, Euroopa Keskpanga ja Angerlehneri Muuseumi kogus.
"MASKING: VARJATES OMA PÄRIS MINA"
Vastab Kaido Ole
1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?
See on eelkõige kahekõne iseendaga.
2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?
Ma usun, et olen kunstis suhteliselt vabam ja see vabadus kasvab aastatega. Nii et täna veel vabam kui näiteks 35 aastat tagasi, aga õnneks igas rollis, mitte ainult kunstnikuna.
Käitumise osas teavad vaid väga vähesed, kui raevukas ja lühikese süütenööriga ma paljudes olukordades olen.
3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.
Füüsiliselt olen kõige rohkem varjanud oma jalgu. Käitumise osas teavad vaid väga vähesed, kui raevukas ja lühikese süütenööriga ma paljudes olukordades olen. Alles eile peksin ühe maali (jälle) puruks. Liikluses ja rooli taga olen tihti samuti üks paras sitapea. See põgus nimekiri pole paraku ammendav.
4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?
Mõnikord, õnneks üsna harva, tahan mõnelt peolt või mõnest seltskonnast äkki ilma mingi eelhoiatuseta lahkuda ja see tunne on nii tugev, et ma ei suuda peaaegu minutitki oodata. Kummaline oli ka üsna hiljutine olukord, kus muidu toredal koosolemisel hakati mängima üht üsna keerulist mängu ja ma ei taibanud õigeaegselt (ruumist) ära minna. Ühel hetkel, kui järg jõudis minuni, siis adusin, et ei suuda selles mängus vähimalgi määral kaasa lüüa, olin järje täielikult kaotanud ja mõtetega mujal. Teiste siiras soov aidata tegi asja ainult hullemaks ja tundsin, et veel hetk ja ma teen mingi raskesti vabandatava sammu, aga õnneks jäeti mind rahule. Ehk oli juba näha, et asi pole OK. Ja ise ma arvasin, et olen üsna hea suhtleja ja sotsiaalselt hakkama saav.
Füüsiliselt olen kõige rohkem varjanud oma jalgu.
Aga mingi kogus reegleid ja norme on pigem tervitatav, neid ma ei süüdista. Olen vabakutselisena elanud oma viimased 15 aastat tegelikult väga heas normide ja vabaduse tasakaalus. Põhjus, miks tajun end viimastel aastatel pigem kriisis, peitub mujal. Esiteks võib see olla loomulik üles-alla rütm, sest vaimse tervise ja arengu huvides on ka ahastus aeg-ajalt kasulik. Teiseks on maailm järsult muutunud ja kolmandaks eeldab kunstniku elu enese järjest tundlikumaks treenimist, mis ühel hetkel võib kõige hea juures jätta sind ka üsna kaitsetuks, nii et KÕIK pääseb vabalt sisse. See on nagu kontrollimatu migratsioon, kui tuua kohmakas paralleel hoopis muult alalt.
Foto: Kaupo Kikkas
