Kaupo Kikkas

1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?

Fotograafilisele kihile teise autobiograafilise kihi lisamine on eelkõige mäng – mäng autorite ja meediumite vahel.

Mulle ei tundu, et oleks olemas üks ja ainus õige mina.

2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?

Mulle ei tundu, et oleks olemas üks ja ainus õige mina. On palju minasid: viisakas või kiruv, avalik ja isiklik jne. Seega olen ma luues üks versioon endast. Kui ma kodus WC-potti pesen, siis olen ma seesama inimene, aga mina on teine. Kunst annab kindlasti võimaluse näidata krüpteeritud kujul neid minasid, mida isegi kõige lähemad inimesed muul moel ei näe. Kunsti algimpulss ei ole kindlasti teistele meeldimine või kohandumine, aga nii kaua kui eksisteerib publik, on see komponent seal kuskil alati olemas.

3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.

Ma teen palju tellimustöid ja ma ei unusta kunagi, et selle töö tellija ei ole minu ego. Seega ei ole ma tellimustööd tehes kindlasti seesama mina, kes loob vaba loomingut.

Kunsti algimpulss ei ole kindlasti teistele meeldimine või kohandumine.

4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?

See mina, mille ma avalikkusele välja pakun, kurnab energiat kindlasti palju rohkem kui privaatne mina. Aga see annab ka väga palju tagasi: olla karjaloomana oma karja poolt aktsepteeritud ja kuhugi kuuluda on hädavajalik. Samas tunnen, et see tasakaal on aastatega liikunud aina rohkem privaatse mina poole ja viimastel aastatel valin aina enam vaikuse... eks näis, kuhu see kõik välja jõuab.

Fotograafia tähistas just oma 200. sünnipäeva, kuid on tehnilise meediumina endiselt noor ja dünaamiline. Nii on meil võimalus fotograafiat ikka ja jälle uuesti mõtestada. Arvestades, et fotograafia alla mahuvad kujutised turvakaamera pildist kuni kontseptuaalse kunstini, on see ühese sisulise definitsiooni jaoks liiga suureks kasvanud. Vaataksin fotograafiat pigem kui keelt või märgisüsteemi, milles on võimalik "kirjutada" ja luua väga erinevaid tähendusi. Nagu kõnekeel on lihtsal tasandil ligipääsetav juba beebile, kehtib sama ka fotograafilise kujutise loomise kohta. Keelekasutus ja väljendus muutuvad aastatega keerukamaks ning nõnda saavutab ka fotograafiline keel läbi fotograafi arengu uued sügavused. Mida mitmetahulisemaks muutub väljendus, seda kõrgemaks kasvavad ka nõudmised pildi vaatajale.

Portreefotograafia ei erine oma kirju spektriga ülejäänud fotograafiast, kuna ka siin on sisenemislävend madal. Fotokapis endast dokumendifoto tegemine (kus fotograaf sootuks puudub) või telefoniga selfi pildistamine ei kujuta endast midagi keerulist. Seda öeldes ei anna ma antud tegevustele hinnangut, kuna neil mõlemal on oma roll. Küll aga juhin tähelepanu, et nii nagu me ei kipu võrdlema beebi lausutud esimesi sõnamoodustisi kirjandusega, ei peaks me seda tegema ka fotograafias.

Pean jäädvustusest endast olulisemaks sellele eelnenud hetki.

See kõik ei tähenda, et fotograafiline keel peaks olema vaid ratsionaalne konstruktsioon. Vastupidi – nii nagu meisterlik keelekasutus koos sisulise ideega võib muuta sõnad poeesiaks, muutub ka portreefotograafia minu jaoks sealpool reegleid ennekõike kahe inimese vaheliseks pingestatud ruumiks. Seega pean ma jäädvustusest endast olulisemaks sellele eelnenud hetki, kuivõrd tulemus on justkui nende eelnevate hetkede summa. See hoiab portreefotograafia alati värskena, tänu muutujatele ei kordu ükski sessioon mitte iialgi. Pärast 25 aastat tööd fotoportretistina võin öelda, et kuni viimase hetkeni ei suuda ma tulemust päriselt ette aimata. Iga kord on hetki, mil ma üllatun, ja hetki, mil ma pettun (kas endas või subjektis). Ning leidub neid kõige kütkestavamaid hetki, kus ma näen või tunnetan midagi, millele ma ei oska täpselt nime anda, püüdes seda samal ajal kaamera abil tabada... teadmata lõpuni, mis see täpselt oli või kas ma sain selle kätte.

Fotograafia on tehniline meedium, mis seab teatud teguritele väga selged raamid. Need osutuvad mõnel puhul piiravaks, kuid teisel puhul pakuvad just unikaalseid võimalusi. Nimetagem seda fototehnilise ja inimkomponendi koosluseks, kus mikrosekundi jooksul tabatu püüab luua üldistuse, mis peaks meile portreteeritava kohta midagi laiemalt edasi andma. Realistlikult mõeldes on see täiesti võimatu ja ebaloomulik ülesanne. Ometigi suudab see kinni püütud hetk õnnestumise korral võtta kokku midagi, mida ei saa ühelgi teisel moel tabada ning millega ei saa hakkama ükski teine meedium.

Portreefotograafia kõige huvitavama pinge loob kolmnurk, mille moodustavad fotograaf, subjekt ning pildi vaataja.

Portreefotograafia kõige huvitavama pinge loob kolmnurk, mille moodustavad fotograaf, subjekt ning pildi vaataja. Igaühel neist on oma arvamus, taustsüsteem ja isiklik subjektiivne tõde. Fotograafina loon portreteeritavast oma peas alati visiooni, kuid olen valmis seda käigupealt muutma ja vajadusel ka lahti laskma, kuna see on rohkem justkui unistus või kujutluspilt. Ometigi annab see mu tegevusele suuna ja eesmärgi ning on vundament, millele saab ehitada. Pildi vaataja puhul mängib kõige suuremat rolli tema taustsüsteem: kas ja mida ta portreteeritava kohta teab või temast arvab? Kas ta tunneb sealt näost kedagi või midagi ära? Kas tal õnnestub pildilt välja lugeda mõnda talle tuttavat emotsiooni või iseloomujoont? Milliseid riideid portreteeritav kannab ning millises keskkonnas ta viibib? Võiks öelda, et pildi vaataja on selle kolmnurga kõige õnnelikum osa, kuna talle on kõik lubatud ning ta saab pildi vaatamisel kasutada kogu oma fantaasiat. Portreteeritava roll on kindlasti kõige ebamugavam, kuna kaamera ette astudes on tast saanud justkui objekt, mida hakatakse vaatlema. Ta ei saa kunagi vabaks oma minapildist ehk kindlast veendumusest, milline ta välja näeb – ükskõik kui kallutatud või idealiseeritud see kujutluspilt ka ei ole.

Selle kolmnurga olemasolu loob portreefotograafiasse ainulaadse pinge, kuhu on hõõrdumine juba sisse kirjutatud. See tekitab justkui gravitatsiooni, mis leiab oma tulipunkti kuskil nende kolme osalise vahel. Kuid see punkt ei ole iial stabiilne ja rahunenud, vaid alati pingestatud, mis hoiabki portreefoto üle aegade elusa ja värskena.