Maarit Murka
Maarit Murka (1981) on maalikunstnik, kes on peamiselt tuntud meisterlike fotorealistlike teoste autorina, mis tihti kasutavad modellina kunstnikku ennast. Samas töötab ta ka graafika, installatsiooni ja videoga. Tema loomingut iseloomustab narratiivsus, filmilik seriaalsus ning tehniline nõudlikkus.
Murkat peetakse üheks osavamaks fotorealistlikuks maalikunstnikuks, kes pärast maalitehnika omandamist – näiteks manipuleerib ta sellega sarjas „0.34“ (2009) – on otsinud uusi väljendusvahendeid ruumiinstallatsioonide, eri meediumite kasutamise ja elusituatsioonide näol. Näiteks uurimisreisil Afganistanis Helmandi provintsis jäädvustas ta Eesti kaitseväelaste igapäevaelu ja kaasaegset taktikalist sõjastrateegiat, millest valmisid kohapeal efemeerne aerosooljoonistus, dokumenteeriv fotosari ja maalid (2013–2014). Huvi militaarteemade vastu on läbi käinud ka sarjades „Short Art Film“ (2009) ja „Targets“ (2011), milles Murka on kujutanud positsioonimängu ja sõnadeta kommunikatsiooni. Näitusel „Kontakt“ (2014) tõlgendas Murka poliitilisi kontakte, mis avalduvad sõjalises vormis. Eksponeerides mustvalgeid NATO liikmesriikide lippe, viitas ta organisatsiooni reeglistatud põhimõtetele ning selgepiirilisele tegevusele, mille puhul omavahelised erisused on tasalülitatud. Asjaolule, et kunagi ei eksisteeri täiuslikku süsteemi, viitavad lakke riputatud värvipotid, millest tilgub mitut tooni värviniresid.
Murka teostele iseloomulik filmilik seriaalsus tuleb enim esile 16-osalises maalisarjas, mida eksponeeriti koos video ja installatsiooniga näitusel „Hairpower“ (2010). Maalidel oli kujutatud ühte kaadrit 1928. aasta prantsuse filmist „Jeanne d’Arci kannatused“, kus kangelannal lõigatakse enne hukkamist juuksed maha. Selles stseenis näidatakse isiksuse alandamist, ent Murka lisab juustele teisi sümboolseid tähendusi, mis mõjuvad ühtaegu eemaletõukavalt ja ligitõmbavalt.
Näitusel „Objects in Mirror Are Closer than They Appear“ (2013) maalis Murka anonüümset kinniteibitud objekti igast küljest, luues maalide paigutusega vitriinkasti meenutava illusiooni. Reaalsuse ja maalilisuse vahekord oli tähelepanu all ka näitusel „Sisus“ (2015) – Murka tegeles maalikeele osadeks lammutamisega. Tema silmis sisaldab ainuüksi lõuendipind piisavalt hulgal kompromisse, et selle nüansid suurendatult välja tuua. See protsess, kuidas maalist saab maal, sõltub paljuski olmelistest ja maistest tingimustest, vahel ka juhusest: milline on materjal, mitu korda on aluspinda krunditud jne. Mitmetasapinnaliste maalide sari „Minus“ viib vaataja teose sisse, tulenevalt peegeldavast aluspinnast ja maalitud pleksiklaasi mitmekihilisusest.
Murka isikunäitused on enamasti ruumiinstallatiivsed, nagu ka „Escape room nr 1“ (2019). Väljapanek võttis fookusesse sotsiaalsed protsessid, mis kaasnevad linnastumise ja eluslooduse taandumisega inimeste elust. Murka kujutas viise, kuidas tulevikus konstrueeritakse vanaaegseid ja unustatud traditsioone, kui isiklik kogemus puudub.
Maarit Murka on õppinud maalikunsti erialal Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2004) ja Helsingi Kunstiakadeemias (MA, 2006) ning stsenaristikat Balti Filmi- ja Meediakoolis (lõpetamata). Ta on Eesti Kunstnike Liidu ja Maalikunstnike Liidu liige, näitustel osaleb alates 2001. aastast. Teda on autasustatud Peterburi I Balti biennaali preemiaga (2008), Vaal galerii kunstipreemiaga (2005). Tema teoseid leidub Tartu Kunstimuusemi kogus ning erakogudes Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias, Venemaal ja Taanis.
"MASKING: VARJATES OMA PÄRIS MINA"
Vastab Maarit Murka
1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?
Autoportree ei ole kunagi ainult see, milline ma välja näen, sinna tuleb kaasa ka see, kuidas mina ennast sel hetkel hindan ja tunnen.
Kui ma sekkun juba valmis autoportreesse, siis ma lõhun ära ühe fikseeritud versiooni iseendast. See, kes ma olin siis, ei ole see, kes ma olen praegu. Mulle meeldib see vastuolu. Kui palju meie identiteedist on päriselt meie enda oma ja kui palju sellest on teiste pilk? Ma ei tunne ennast piltidel ära, sest minu peas on mul endast teistsugune pilt.
Kõige rohkem olen ennast muutnud olukordades, kus tuleb olla „korralik“.
2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?
Kunstis olen kindlasti vabam. Igapäevaelus on väga palju filtreid – mida on sobilik öelda, kuidas käituda jne. Kunstis saan need filtrid palju rohkem välja lülitada.
Kunstis ennast kasutades ei tunne ma, et see olen mina.
Olen kasutanud oma töödes ka enda keha just sellepärast, et keha on väga otsene materjal. Seda ei saa vaadata täiesti neutraalselt – vaataja toob sinna kohe kaasa oma hinnangud, normid ja eelarvamused.
Kunstis ennast kasutades ei tunne ma, et see olen mina. See on nagu mingi karakter ja temale on igal juhul rohkem lubatud. Teda ma ei häbene.
3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.
Ilmselt oma otsekohesust ja intensiivsust. Ma võin olla väga konkreetne ja mul on üsna tugev arvamus. Olen õppinud seda pehmendama, sest eriti naiselt oodatakse sageli, et ta oleks meeldiv, diplomaatiline ja ei võtaks liiga palju ruumi.
Kõige rohkem olen ennast muutnud olukordades, kus tuleb olla „korralik“ – ametlikud kohtumised, institutsioonid, seltskondlikud olukorrad. Seal tekib vahel tunne, et mängid enda tsiviliseeritud versiooni. Kunstis saan selle osa endast jälle välja lasta. Seal ei pea ma tingimata olema meeldiv.
4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?
Kõige paremini mängin vist inimese rolli, kes saab kõigega hakkama. Olen harjunud ise lahendama, organiseerima ja edasi minema. Väljast võib tunduda, et kõik on kontrolli all ka siis, kui tegelikult enam ei ole.
Kui ma enam ei jaksa seda rolli kanda, siis ma pigem eemaldun. Mul ei ole tingimata suurt nähtavat kokkuvarisemist – ma tahan lihtsalt, et mind jäetaks rahule. Vajan vaikust ja seda, et ma ei peaks kellelegi midagi seletama ega kellegi ootustele vastama.
See on ka üks põhjus, miks kunst on mulle vajalik. Ateljees ei pea ma olema tubli, meeldiv ega efektiivne. Seal võin ma olla täpselt selles seisundis, milles ma parasjagu olen.
Need on need momendid, kui ma ära kaon ja haihtun ning minuga on raskem kontakti saada. Kuna mul on väga kõrged nõudmised nii endale kui ümbritsevale, siis see lõiv on minu isikliku tervise, heaolu ja elu pealt.
Foto: Kaupo Kikkas
