Mall Nukke

1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine? 

Mulle tundus see huvitav kunstiline väljakutse, “mängida” kellegi teise loominguga, muuta teos “enda omaks”. Lõhkusin ära Kaupo Kikkase esialgse pildikompositsiooni, tehes selle kaootilisemaks. Mulle sobib niimoodi, alguses kaos, siis kaose korrastatus. Ma ise armastan kaost eemalt jälgida, mitte selle sisse sattuda. Sest siis kontroll asjade üle kaob. Kunsti abil korrastan kaost. Mulle foto algmaterjalina sobis, sest kasutan seda sageli oma kollaažides, siis on materjal paljuski enda pildistatud.

Ei pea olema liiga kriitiline, võib olla ka ükskõikne.

Teost tehes unustan iseenda, mul pole vahet, kes sealt vastu vaatab, kas mina või keegi teine. Võtsin seda portreed kui võimalust luua uus kunstiteos.

2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa? 

Usun, et ükski professionaalne kunstnik ei saa olla “publiku hääletoru”. Arvamusi ignoreerides saab luua teoseid, millel on suurem tähendus kui hetkelised meeldimised ja ostueelistused. Kunstnik peab julgema kujutada asju, mis on vaatajale mõnikord ebamugavad, mitte keskenduma pingsalt meeldimise kunstile.

Arvan, et kunst ei kuulu rahvale. Ta peaks kõnelema ka 20-30 aasta pärast. Siis teistsugusele “rahvale”, põlvkond edasi. Ja parem, kui kõnetab 100-200 aasta pärast, siis juba kolmandat moodi. Tunnen ennast kunsti tehes iseendana, seetõttu ka nii pikaajaline ja pidev tegevus. Ateljees on mul vabadus teha ja öelda läbi oma kunstiteoste, mida tahan. Publik võib vaadata või siis ka mitte. Selle pärast ei jää miskit loomata. Igapäevaelus tuleb kahtlemata tsiviliseeritult ja viisakalt käituda. See on normaalne ja inimlik. Kuid kunstnikuna peab olema vaba, talle ei saa olla tabu ükski teema. Seetõttu arvan, et päris kunst sünnib seal, kus oled võimeline usku, poliitikat, ühiskonda, suhteid kõrvalt “külma” pilguga vaatlema ja analüüsima. Andma neile filosoofilise tähenduse.

Ateljees võib vaimutseda ümbritseva poliitilise, sotsiaalse, elustiili, arvamuste virr-varri üle, tehes kollaaže paberiprahist, mida ühiskond toodab.

3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma. 

Olen pidanud õppima, kuidas oma otsekohest, “amburilikku”, ütlemist kontrolli alla saada. Olen õppinud ka, et igast asjast ei pea midagi arvama ja otsima tagamaid ja tähendusi. Ei pea olema liiga kriitiline, võib olla ka ükskõikne. Olen õppinud, et meilidele kohe ei vasta, pean päevakese või paar vahet. Siis loen uuesti üle, mõtlen järele. Kas on ikka mõistlik vastata nii, nagu esimese hooga tahtsin. Purjus peaga või vihaselt Facebooki ei külasta. Ega ei “pauguta” seal arvamusi. Kuid mulle tundub, et nüüdseks pole enam aastaid probleeme olnud. Sest vihaseks olen saanud haruharva, alkoholi ka eriti ei tarbi. Söön magneesiumi ja teen joogat. Ei anna oma energiat mõttetult ära, mulle sobimatute inimestega ei suhtle. Väldin neid kõiki võimalusi kasutades.

Ei mängi mingeid rolle, mängin alati iseennast.

4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?

Ei mängi mingeid rolle, mängin alati iseennast.

Olen märganud, et inimesed pingutavad mõnikord üle. Tahavad olla ilusamad, kui nad on, ja tähtsamad, kui võimalusi jagub. Ja olen imestanud, kas teiste heakskiit on tõesti nii vajalik, et tuua niisuguseid ohvreid. Vales elamine kurnab inimest, vanandab teda ja viib lähemale kroonilistele haigustele. Kui sa üritad olla see, kes sa ei ole, võttes endale mingi rolli, siis varem või hiljem saab keha ja vaim kahjustatud. Mina armastan ennast niisugusena, nagu olen. Ainuke pingutus igapäevaelus on, et pean jälgima oma tervislikku elurütmi. Et keha oleks terve. Seda loomulikult selleks, et saaksin võimalikult kaua oma kunstis elamist nautida.