Marko Mäetamm

1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine? 

On vist tavapärane, et kanname endas erinevaid "minasid" - kodus oleme ühed, tänaval teised, erinevate inimestega kokkupuutes kohandame end nendega, et oleks lihtsam suhelda. Autoportree muutmise akti näen selle piltlikustamisena.

Tegelikult olen ma aga melanhoolne, kinnine ja seesmiselt pigem üksildane.

2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa? 

Läbi kunsti olen kindlasti otsekohesem ja ausam. See on ilmselt ka põhjus, miks ma sellega tegelen. Kunst, nagu ka muusika või kirjandus võimaldavad väljendada seda, mida otseselt rääkida kas pole mugav või ei oskagi. Oma loomingus ma teiste ootusele üldjuhul ei mõtle, aga alateadlikult pole sellest ilmselt siiski pääsu. Küll aga on minu jaoks oluline, et inimesed mu loominguga suhestuks, sest looming on mu jaoks siiski eelkõige kommunikatsioon. See on väljendusvorm, läbi mille ma soovin inimestega suhelda.

3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.

Oma ebakompetentsust. On tulnud ette olukordi (ja küllap tuleb neid ka edaspidi), kus on tulnud toimida oma kompetentsuse piirimali või lausa alla selle, ja ma kas pole söandanud seda tunnistada või siis olen õige hetke seda teha maha maganud. Siis on tulnud olukorrast välja ujumiseks päris palju slikerdada. Olen sellest oma nõrgast küljest väga teadlik ja püüan olla valvas, et neid olukordi oleks vähem. Tunnen, et see kannab ka vilja.

Viimastel aegadel väga nagu ei peagi mingis endale mittesobivas rollis viibima.

4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab? 

Viimastel aegadel vabakutselise kunstnikuna elades ja toimides väga nagu ei peagi mingis endale mittesobivas rollis viibima. Ma ei tunne, et peaksin mingitele konkreetsetele endale sobimatutele kriteeriumidele vastama. Olen see, kes ma ka seesmiselt olen. Üks tõsine probleem mul muidugi on - mind peetakse väga lõbusaks ja seltskondlikuks inimeseks, lausa naljameheks. Tegelikult olen ma aga melanhoolne, kinnine ja seesmiselt pigem üksildane. Olen üritanud seda järjekindlalt inimestele ka selgeks teha, ent üldjuhul tulutult. Aga ma ei oskagi öelda, kuivõrd see mu igapäevaelu mõjutab. Olen sellega vist aastate jooksul ära harjunud.