Mirjam Hinn
Mirjam Hinn (1990) on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Tartus. Ta on omandanud 2014. aastal Tartu Kõrgema Kunstikooli maalikunsti bakalaureusekraadi ja 2018. aastal Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna maalikunsti magistrikraadi. Tal on olnud mitmeid isikunäituseid, neist peamised Tartus, näiteks “Tardunud helid” Tartu Kunstimajas (2018), “Kõrgepinge” Tartu Kunstimuuseumis (2019) ja “Tuhandesilmne saar” Tartu Kunstimajas (2021). Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel alates 2011. aastast nii Eestis, Leedus, Soomes, Valgevenes, Itaalias kui Saksamaal. Hinni loomingut leidub mitmetes Eesti erakogudes ning Tartu Kunstimuuseumi kogus. Hinn on pälvinud AkzoNobel kunstipreemia aastal 2018, võitnud Noor Tartu konkursi 2019 ja olnud Konrad Mägi preemia nominentide seas 2020. Hinn on Eesti Kunstnike Liidu liige.
Tema tööde võtmeteemaks on kujunenud vaimustus sünesteesiast – eri meeltega koos tajumisest. Sünesteesia kui nähtus on olnud indikaatoriks just tema viimaste aastate näituste ideede tekkele. Hinni huvitab, kuidas on võimalik lõuenditel visualiseerida elamusi, näiteks kuulda helisid (näitus „Tahked helid“), tunda valgust (näitus „Valgus hakkab keema“) või kogeda emotsionaalset šokki (näitus „Kõrgepinge“).
Dünaamilise ja abstraktse kujundikeelega maalikunstniku loomingus on jäänud äratuntavaks värvipalett. Kirkad ja kohati ebamaiselt tehislikud toonid, mis lausa helendavad, on saanud teoste kandvaks aktsendiks. Hinni maalide abstraktsetel tajuväljadel võib kohata teravikke, jooni, värvipindu, rebitud servadega laike või koguni pintslitõmmete rägastikke. Tema maalimisviisi iseloomustab kirgaste värvide kasutus, algosadeks lahutatud maalikunst ja dekonstruktsioon. Esmapilgul tasapinnalisena tunduvad maalid sisaldavad endas dünamikat ning läbitunnetatud koloriidi ja kompositsiooni kooslusi, tuues vaataja ette eripärase tõlgenduse inimtajust.
"MASKING: VARJATES OMA PÄRIS MINA"
Vastab Mirjam Hinn
1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?
Silmitsi seismine oma kujutisega ehk enese olemusega oli väljakutse, kuid pildi muutmine andis mulle tagasi otsustaja rolli. See on katsetus näidata tervikut teistsugusena, võib-olla isegi paremana. See on mõtisklus enda aktsepteerimisest täpselt sellisena, nagu ma olen, ja mäng kujutlusega, milliseks ma võiksin saada. Kus lõpeb ühiskondlikele ootustele vastav kohandumine ja algab päris mina? Portree ülemaalimine on katse see piir leida.
Kunst on minu jaoks suurim vabadus.
2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?
Kunst on minu jaoks suurim vabadus. Saan oma stuudios maalides lasta oma mõtetel vabalt voolata ja värvi ja vormi kaudu end väljendada. Kui vaja, saan kõik südamelt ära öelda, ilma et ma peaks kartma, et olen liiga palju öelnud. Maalides saan valida täpselt nii teravad vormid või nii sügavad, süngetes toonides kihid, nagu ma sel hetkel seesmiselt tunnen. Ma ei pea muretsema, mida keegi minu mõtetest arvab või kas mu emotsioon on teistele vastuvõetav. Lõuend võtab vastu ka minu kõige varjatumad ja ärevamad mõtted, muutes need vabastavaks visuaalseks keeleks. Vajadus end vaos hoida ja sobituda puudub.
3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.
Vajadus sobituda on pannud mind enim varjama oma introvertsust, sisemist ärevust ja ülemõtlemist. Olen tundnud survet oma vaikusevajaduse pärast olukordades, kus ühiskondlik norm eeldab kiiret reageerimist, suhtlemist ja sotsiaalset kohalolu. Püüdlus mahtuda etteantud raamidesse nõuab tohutult energiat.
Püüdlus mahtuda etteantud raamidesse nõuab tohutult energiat.
4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?
Püüdes hoida aktiivse ja seltskondliku inimese rolli, näidates, et jaksan ja tahan seltskondades ning avalikel üritustel osaleda, nõuab see minult tegelikult suurt pingutust. Sellele võib järgneda emotsionaalne ja füüsiline "akude tühjenemine" ehk sotsiaalne pohmell. Pärast üritust või pikka suhtlemispäeva vajan täielikku eraldatust, tekib soov olla vaikuses, mitte kellegagi rääkida, sõnumitele mitte vastata ning taastuda.
Foto: Kaupo Kikkas
