Raul Meel

1. Mida sümboliseerib Sinu jaoks algse autoportree muutmine?

See on väga huvitav mõtlemine ja ülesanne. Mulle on põnev näha, mida teised teevad selle ülesandega ja kuidas ma suudan teiste tööd mõtestada, ära mõistatada. Kunstniku mõtlemine käib ju kujundite ja emotsioonidega, sõnadega mõtlemine tuleb alles hiljem. Visuaalne kujund, isegi vaid üks portree inimesest, annab enam infot kui lehekülg teksti. Selle töö järgi saab hinnata nii kunstniku intellekti kui isiksust, kalduvusi ja võimalusi. Ühe hetkega on see hoomatav. Inimesele on omane ennast paremaks luua ja paremaks mõelda, nii sätitakse eesmärk täielikumaks saamiseks. 

Inimesele on omane ennast paremaks luua ja paremaks mõelda.

2. Kas kunst on Sinu jaoks koht, kus saad olla vabamalt Sina ise või kohandad ka loomingus ennast teiste ootustega? Mida saad kunstis väljendada, mida igapäevaelus võib-olla ei saa?

Algusest peale pole ma kunsti teinud kellegi teise jaoks. Looming kasvab spontaanselt minust välja. Kui vaatan oma pilte, mis tehtud 5-6 aastasena, siis juba tol ajal oli pildilt aru saada, et sellest poisist saab luuletaja. Mul on õnnestunud konkreetse luulega, installatsiooni, performance, maali ja graafikaga maailma jõuda. Mul on kuhjaga suuri võite, kuid ka kaotusi. Olen suisa olnud põlu all pikalt. Töö „Laulev puu“, mille tegin trükimasinaga 1969, oli üks mu esimesi teoseid. Kui viisin selle 1971. aasta kevadel Eesti kunstnike näitusele, siis tuli töö tagasi teatega, et poiss, te olete vales kohas ja kunsti pole sul asja. Nüüd valiti see töö 2017-2018 Euroopa Nõukogus virtuaalse muuseumi näitusele, kuhu valiti 12 kõige tähtsamat tööd igast liikmesriigist. Ma ei tööta näituste jaoks. Ma töötan pidevalt. Enamik teoseid polegi kunagi näitusele jõudnud.  

3. Millist osa iseendast oled pidanud teistega sobitumiseks kõige rohkem varjama? Palun too näiteid olukordadest, kus oled pidanud oma loomulikku käitumist enim muutma.

Olen püüdnud oma kiita saamise vajadust mitte nii nõudlikult esitada. Püüan olla tagasihoidlikum. Osad inimesed võtavad seda uhkustamisena, kui räägin oma võitudest. Aga meedias mu edusamme kajastatud pole, mistõttu ongi vaid minu jutt. On läinud kümneid aastaid, et end kodumaal kunstnikuna kehtestada. Olen rakendanud palju ka teisi inimesi oma tööde loomise emotsionaalsesse jõuõlga ja energia tootmisse. Olen olnud vist nagu energiavampiir. Energiat on mul palju ja töötan siiani, kuigi olen juba 85-aastane. Ma pole muutnud väga oma käitumist, olen ikka ja alati rääkinud ainult tõtt. Kunstnik Marje Üksine on väitnud, et küsime ikka Raulilt ka, tema räägib ju tõtt. Nii toimetades tean alati, mida olen varem rääkinud. Parem olen vait, kuid ei valeta. Nii tekib ka hea enesetunne, aus olles tunnen end terviklikuna ja paremini nii vaimult kui hingelt. Hing ja vaim peavad kokku kõlama.

Parem olen vait, kuid ei valeta.

4. Millist rolli mängid igapäevaelus nii hästi, et teised ei märka, kui palju see Sind tegelikult kurnab? Milline näeb välja hetk, millal enam ei jaksa seda rolli kanda? Kuidas see pingutus Sinu igapäevaelu mõjutab?

Ei ole midagi taolist. Mul kulgeb kõik loomulikult. Raskused on ju ka loomulikud. Neid tuleb püüda ületada, kui suudad. Tööd ei tee ma kunagi töö pärast, vaid mängu ilu pärast. Elevus, põnevus ja ootus peletab väsimustunde. Vahel peatud ja alustad siis mõne aja pärast uuesti. Mu noorem tütar ütles kunagi tabavalt: „Meie isa muud ei tee, kui mängib“. Olen olnud tasakaalus.